Frederik Fogelberg: „Vaatamata kitsaskohtadele suudavad sojaube toota nii Rootsi kui Eesti.“

1703

Rootsi ja Eesti seisavad sojakasvatamisel silmitsi sarnaste probleemidega, kuid loobuda ei tasu, teab rootsi Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi esimees Frederik Fogelberg, kes on sojakasvatust katsetanud nii Eesti, Läti kui Leeduga sarnastel laiuskraadidel.

Sojatootmise traditsioon on Rootsis Eesti omast oluliselt pikem – juba 1947. külvati Ölandi saarel esimesed seemned.

Kõige edukamalt edeneb kasvatus Fogelbergi sõnul Lõuna- ja Kesk-Rootsis. „Tingimused ja farmerioskused on aretamisel väga olulised – piir edu ja ebaõnnestumise vahel on õhkõrn,“ paneb ta Eesti sojaaretajatele südamele.

Ta lisas, et mõned kasvatajad on läbi kukkunud loomade ja lindude tõttu tekitatud kahju tõttu. Rootsis on näiteks suureks probleemiks seemneid nokkivad tuvid.

„Ärge külvake liiga vara, vältige tihedat kõva pinnast ning kasutage reavahe laiusega 25 sentimeetrit,“ tõi ta omadest kogemustest mõned õpetused eesti kolleegidele. „Oluline on umbrohutõrje. Samuti võib halvasti mõjuda eelmistel aastatel samal põllul kasvanud õli ja raps.“

Kõige edukamateks sortideks on Rootsis varasemalt osutunud sordid Fiskeby 5 ja Träff, mida kahjuks enam suurtootmises ei kasutata. Fogelberg tõi näite 1970ndatest, mil Fiskeby 5 saagikus võis ulatuda rohkem kui 1800 kg hektari kohta, lõuna pool pisut enamgi. Taimed olid 50-60 aastat tagasi oluliselt madalamad kui praegu, küündides 30-45 sentimeetrini.

„Kui 40 aastat tagasi oli vanade sortide saagikus nii kõrge, siis tänapäeva uute sortide aretuse juures on kindlasti võimalik samu tulemusi saavutada,“ jäi ta optimistlikuks.

Fogelbergi sõnul on rootslased katsetanud väga paljude erinevate oasortidega maailma erinevatest piirkondadest ning proovinud nii värskete kui kuivanud sojataimede koristamist. „Sel aastal oleme katsetanud nelja uut sojasorti – Midori Giant ja Chida Green USAst ning Bohemians ja Silesia Tšehhist, mis on mõeldud kuiva soja kasvatamiseks, kuid seda proovinud ka rohelisena koristada,“ rääkis ta ning lisas, et värske soja ehk edamame on valmis koristamiseks septembri keskpaigast kuni oktoobri lõpuni. „Edamame soja on väga tundlik külma mulla suhtes,“ rõhutas ta.

„On vaja ka laiemaid töötlusvõimalusi korjamiseks, keetmiseks ja tootmiseks.“ Kuivalt koristatud saaki kasutatakse eelkõige toidu ja sööda tootmiseks, näiteks sojajäätiste, tofu ja liha aseaine valmistamiseks. Rootslased toodavadki muuhulgas ka sojajäätist, ent otsivad senisest sobivamat sorti selle tootmiseks.

Ta prognoosis, et Eestis on ilmselt vähe tootjaid, kes on huvitatud värskete ubade koristamisest, ent kuivade omade tootmine ilmselt laieneb.

2012 oli  Rootsis väga külm ja vihmane aasta – taimed tärkasid hilja, kasvasid ja küpsesid viivitusega. Siiski jäi saagikus samaks kui 1978. vanade sortide puhul. „Kui on külm aasta, siis jääb koristus isegi hea saagikuse korral jääda väga hiliseks, rääkis Fogelberg. „Nii Eestis kui Rootsis on vaja ube, mis küpseksid varakult ning tärkaksid vara ka külma mulla tingimustes, samuti sorte, mis hoiaks kaunad küljes ka külmal suvel. Aretajate jaoks on Põhjamaad ja Balti riigid väga keeruline väljakutse, kuid olen kindel, et sobivate sortide korral on laiem sojakasvatus ka siin võimalik.“

Ta tõi põhjapiirkondadesse sobivate sortidena näideteks Bohemia, Merlini, Brunensise. „Meie jaoks tähendab varajane külvamine 5. maid. Soja kannatab hävimata välja ka paar külmakraadi,“ lausus ta. „Samuti teame, et tuleb valida päikeselised ja kuivad kohad, mitte metsavahed.“

Fogelberg lisas kasutanud rhizobium japonicumiga töötades on võimalik vältida lämmastiku lisamist.

Oasortide puhul on tema sõnul tähtis ka valgusisaldus.