Lea Narits Jõgeva Sordiaretusest: Laulemaa sorti tasub kasvatada ja eksportida

338

Eesti Taimekasvatuse Instituudi Jõgeva Sordiaretuse teadur Lea Narits on veendunud, et Eestimaise päritoluga sojasordil Laulemaa on tulevikku nii Eestis kui piiri taga.

Narits, kes on pikki aastaid sordiaretuse juures olnud, teab, et teiste riikide sortidele ei jää Laulemaa sugugi alla ei saagirikkuselt ega vastupidavuselt. Kõige põhjapoolsem paik, milles sorti on proovitud, asub Vaasa lähedal Põhja-Soomes. „Laulemaa on täiesti arvestatav sort, pole vaja hakatagi välismaiseid sisse tooma. Kõik mis on import, polegi alati parim,“ kinnitas ta pärast arvukaid katseid Kanadast saabunud erinevate sojaoasortidega võrdluses.

Sojaoa kasvatamine algas Naritsa meenutuste järgi tegelikult esimese Eesti Vabariigi ajal ning jätkus pisut aega ka 1940ndate aastate alguses, ent toona leiti lõpptulemusena, et Eesti tingimustesse selline põllukultuur siiski ei sobi. „Teema läks aastateks kalevi alla,“ tõdes ta. Murrang saabus 2004. aastal, kui sordiaretuse instituut otsustas uuesti proovida ja järgmisel aastal oligi sort nimega Saaremaa maas. „Saak tuli kena ja korralik, see andis tõuke, et tasub proovida,“ meenutas Narits. 2006 tuli sorte juurde, paranes ka saagikus.

Rhizobium-bakteri külvamisena tekkis Eestisse üks põld, kuhu bakter pidama jäi. „See elab, uue külvi korral kohe nakatab ning tulemus paraneb,“ kirjeldas Narits. „See annab kindluse, et kui anda taimele koostööpartner, on tulemused palju paremad.“ Rizobium japonicum bakter ei hakka tema sõnul kohe tööle, oma koha kätte võitlemine võtab aega, seega esimesel aastal pole nii positiivset tulemust oodata. Teisel aastal läheb oluliselt paremini ning katsed on näidnud, et kuue aasta pärast võib saagikuse vahe olla juba kahekordne. Bakteri puhul on ka proteiini tõus üle 4 protsendi. „Külm teda ära ei võta, ta leiab omale peremeesorganismi või on puhkeolekus,“ iseloomustas Narits sojakultuuri hinnalist abimeest.

Esimesed uuringud viidi koostöös Sojaliiduga, eesmärgiks GMO vaba, sobiva kõrguse ja saagikusega sort ning sobiva agrotehnika leidmine.

Algusaastatel tehti umbrohutõrjet käsitsi, hiljem on katsetatud erinevate keemiliste herbitsiididega ja maksimumnormidega, et sojakasvajate jaoks varakult selgeks teha, kas tasub üldse proovida – kahju võib olla rohkem kui kasu. „Soja ei talu kaugeltki kõike,“ kinnitas Narits.

Kasvutingimuste parandamiseks tehti ka toitainete katseid. Mineraalväetised ja lämmastikväetised jäid kõrvale, pigem oli rõhk biopreparaatidel, mis kõik mingil määral saaki juurde andsid. „Nägime, et väikeste vahenditega saab ka haiguste vastu, teevad taime tugevamaks,“ rääkis Narits. Soja on tema väitel Eestis õnneks nii uus kultuur, et kahjureid ja haiguseid pole see eriti pidanud üle elama.  Kõige sobilikumaks külvisügavuseks peab Narits pärast katsetusi 3 cm sügavust, sellest sügavamalt hakkab taime jõud kuluma enese välja upitamiseks.  Selgelt parema saagi huvides on ka hõredam külv. „Kui ruumi on rohkem, saab soojust ja niiskust paremini,“ selgitas ta

Eesti esindussort pidi aastaid hiljem nime Laulemaaks muutma. Üle-Euroopalisel nimekomisjoni hindamisel ei läinud Saaremaa läbi, kuna Hispaanias juba kasvatati väga sarnase nimega sorti.

„Töö on muidugi lõpmatu,“ lisas Narits kokkuvõttena sojaoakasvatuse paremate tingimuste leidmiseks Eestis.